Linnusest

Konvendihoone

Konvendihoone on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas arhitektoonika ja dekoor, mis oma lihtsusele vaatamata pääseb hästi mőjule.

Kuressaare konvendihoone külje pikkus on 43 m, põhjanurgas kõrguva võimsa seitsmekorruselise Kaitsetorni kõrgus on 37 m. Välismüüride peal asuv sakmelise rinnatisega umbes meetri laiune katustamata kaitsekäik taastati 1980. aastate 1. poolel.

Seda mööda oli hõlbus liikuda linnuse ühest tiivast teise nii vahiteenistust pidades kui ka vaenlast tõrjudes. Kuna eriti tugevat kaitset vajas linnuse värav, näeme Kaitsetorni kõrval kahekorruselist eenduvat nooltekoda e. ärklit. Selle alumisel korrusel paikneb langevärava tõstemehhanism, ülemise korruse põhjaavadest sai vaenlasele kive ning kuuma pigi, tőrva ja vett pähe visata vői nooli lasta. See kaitsesüsteem taastati analoogiate alusel; originaalsed on vaid dolomiidist turbad, mida mööda liikus langevärav.

Värava kohale paigutati 1876. aastal. Saare–Lääne piiskopkonna raidvapp, põhielemendiks kotka kujutis. Sellest ka saksakeelne nimetus Arensburg, mis tõlkes tähendab kotka linnust. Värava kaudu satume väravakäiku, kus on eksponeeritud 1803. aastast pärinev suurtükk. Värava kőrval seintes on avad, millesse asetatud riivpalgiga sai sissepääsu kindlalt sulgeda. Selliseid avasid näeme ka piiskopi magamistoas.

Keldrikorrus

Keldrikorrusel asusid mitmesugused majapidamis- ja laoruumid. Kagutiivas paiknesid köök ning selle kõrvalruumid, sealhulgas õllepruulimiskoda ja kolderuum. Samas tiivas asub linnuse kaev, mille juurde pääseb sisehoovist. Palju kõneainet on pakkunud väike kelder, kuhu viib uks hoovi idanurgast. Legendi kohaselt olevat see kinnimüüritud kelder juhuslikult avatud 1785. aastal ning siit leiti inimese luukere. See kuulunud XVI sajandi algul Saaremaale protestantismiga võitlema saadetud inkvisiitorist mungale, kes avalikuks tulnud armuloo pärast karistuseks elusana kinni müüritud. Ruumi nimetatakse veel praegugi “sissemüüritud rüütli keldriks”. Edela- ja loodetiivas olid spetsiaalsed sooja õhu kütteseadeldised – hüpokaustid – peakorruse tähtsamate ruumide – pidurefektooriumi ja piiskopi eluruumide – kütmiseks.

Küttesüsteem koosnes suurtest ahjudest, nende kohale võlvile laotud kerisest, mis kütmisel soojenes, ning avadest sooja õhu ülesjuhtimiseks. Avasid sai vastavalt vajadusele sulgeda dolomiidist korkidega. Üks hüpokaustidest, mis asub näitusesaali kõrval, on restaureeritud. Soojalaskeavasid näeme peakorrusel pidurefektooriumi põrandas; neist üks on säilinud algkujul.

Keldrikorrus renoveeriti 2023. aastal, siin asuvad muuseumi kassa, pood ja ajutiste näituste saalid.

Peakorrus

Peakorrus on suurejooneliselt välja ehitatud, kuna siin paiknesid kõige olulisemad ruumid. Kuressaare konvendihoone arhitektuur on Eesti alal erakordne nii ruumijaotuse kui ka raiddekoori iseloomu poolest. Kui teistes taolistes hoonetes on ruum vööndkaarte abil selgelt eraldatud löövideks, traveedeks ja võlvikuiks jagatud, siis Kuressaare linnuse esindusruumides on piirdutud võlviroiete kasutamisega.

Treppi mööda peakorrusele tõustes satume kõigepealt sisehoovi neljast küljest ümbritsevasse galeriisse, nn. ristikäiku, mille kaudu pääseme kõigisse peakorruse ruumidesse. Seda peetakse Vana-Liivimaa hilisgootika üheks kaunimaks võlvkäiguks. Edela- ja loodetiivas on säilinud algsed, kaunite tugevasti profileeritud roietega ristvõlvid, mis algavad otse seinapinnalt. Siseõuele avanevad restaureeritud raidraamistikuga gooti stiilile iseloomulikud teravkaarsed aknad. Seintel näeme Saaremaa aadlike dolomiidist madalreljeefseid vapitahvleid XX sajandi algusest. Loodetiivas paikneb omapärane orv – rituaalne kätepesukoht. Viimase kõrval asub rikkalikult profileeritud palestikuga portaal, mille kaudu pääseme linnuse esinduslikku peasaali.

Pidurefektoorium kujutab endast kahelöövilist viietraveelist saali,mis esialgu kavandati ilmselt lühemana. Sellest annab tunnistust loodepoolseima piilari teistest erinev kuju. Võlvid on kaetud pirnvöödi ja süvarihvadega profileeritud tugevate roietega, mis annab ruumile erilise võlu. Selgusetuks on jäänud kagupoolseimat piilarit ümbritseva massiivse kaheksatahulise laua funktsioon. Nähtavasti toimusid siin mõnikord ka piiskopkonna valitsuse – kõrgemaist vaimulikest koosneva toomkapiitli – istungid. XX sajandi algul kohandasid Saaremaa aadlikud saali oma maapäevade pidamise kohaks. Sellest ajast pärinevad ka Riias valmistatud neogooti stiilis uksed.

Ruumi keskaegne ilme taastati 1976. aastal. Nüüd on see kasutusel suurepärase akustikaga kontserdisaalina, mille toolid on valmistatud kohalike meistrite poolt sajandivanuse mööbli eeskujul.

Saali ehteks on tammepuust altarireljeef “Maarja kroonimine”, mille valmistas tõenäoliselt Lüübekis sündinud ja õppinud puunikerdaja ja maalija Jürgen Dreyer oma Tallinnas töötamise aastail (1511–19). Oletatavasti tellis selle suure kunstisõbrana tuntud Saare–Lääne piiskop (1491–1515) Johannes III Orges Haapsalu toomkiriku Maarja kabeli jaoks, kuhu ta ise ka maeti. Reformatsiooniga seoses katedraalist eemaldatud katoliikliku kunstiteose toimetas Kaarma mõisnik Berent Berg 1547. aastal oma kodukirikusse Kaarmale, kus “Maarja kroonimisest” sai mitmest altarist kombineeritud altari keskosa. 1910. aasta paiku toodi reljeef linnusesse ja paigutati kabelisse. Oma virtuoosse lõikestiili ja suurejoonelise piduliku monumentaalsusega on Kaarma reljeef Eesti säilinud gooti nikerduskunstis erakordseks nähtuseks, olles esileküündiv kogu Pőhja-Euroopa kunstis.

Pidurefektooriumi kőrval konvendihoone lőunanurgas paikneb kabel – kõrgeim ruum linnuses. Ruudukujulise põhiplaaniga ruumi keskel toetab võlve sihvakas kaheksatahuline piilar. Kabeli edelaseinas on suur, kaguseinas väike sakramendiorv. Mõlemad orvad on rikkalikult kaunistatud: konsoolidele toetuvad fiaalidega (saleda tornikese taoline kaunistus) rippsambad, nende vahel orvade kohal on gooti krabide (lillede ja lehtede kuju järeleaimav ehismotiiv) ja kolmiksiirudega kaunistatud vimpergid (ehisviilud). Kuigi pisut kannatada saanud, on säilinud keskaegne kivist altarilaud. Rõdu (kantsel) kirdeseinas on hilisemat päritolu. Kabeli loodeseina on müüritud kolm Tallinna meistri Reynkeni poolt 1515. a. paiku loodud dolomiidist vapitahvlit. Keskmisel näeme taas piiskopkonna ja linnuse sümbolit – kotka kujutist.

Algselt Haapsalu toomkirikus paiknenud nn. Kaarma vana altari kapp jt. säilinud osad on eksponeeritud kabelis keskaegsele kivist altarialusele toetatuna. Suletud altaritiibade väliskülgedel on maalingud  “Püha perekond” ja “Ristija Johannes tallega”, mille arvatav autor on Amsterdami meister Jacob van Utrecht, kes maalis need ajavahemikus 1518…25 Lübeckis. Altaritiibade sisekülgedele paigutatud apostlifiguurid on arvatavasti nikerdatud kahe Lübecki kunstniku poolt aastail 1515–20. Altari uuendamise käigus 1791. aastal asendati “Maarja kroonimine” tollal Kuressaares elanud norra kunstniku Andreas Simonson Schielderupi õlimaaliga “Kolgata”. Predella keskosa, kus varem ilmselt paiknes figuraalne kompositsioon, kujundati nüüd tekstitahvliks, mis osutab saksa keeles Kristuse ristisurma kannatustele ja verele

Loodetiivas asuvad piiskopi eluruumid. Nurgatuba ja “magamistuba” on algselt olnud üks ruum. Need ruumid on kaetud lihtsate servjoonvõlvidega, mida kannavad kaheksatahulised piilarid. Paljud piilarid on kaunistatud väljalõigetega, millega moodustuvad kolmnurkse püramiidi kujulised detailid. Dormitooriumis on sammaste ülaosa ninakujuline, baas aga profileeritud analoogiliselt pidurefektooriumi piilareiga. Osa ruumist on massiivsete seintega eraldatud omapäraseks akendeta kambriks, mida sai seespoolt kindlalt sulgeda. Ilmselt oli kivilavatisiga varustatud ruum piiskopi erala. Alkoovi olemasolu on seostatud piiskop Heinrich III tapmisega linnuses 1381. a. Piiskopi kägistas järjekordse tüli käigus toomisand Hermann Bolne. Muide, nimetatud sündmusega seoses on Kuressaare linnusest esmakordselt ajalooallikais juttu.
Nurgatoast viib trepp loodetiival eenduvale rõdule – danskerisse. Samas ruumis asub ilus linnuse vapi ja kolmiksiirudega kaunistatud kamin (praegusel kujul XX sajandi algusest).

Piiskopi eluruumide seintel on eksponeeritud kaksteist suurepärast XVII sajandi 2. poole barokse puunikerduskunsti teost – vappepitaafi. Nende laialdane loomine oli seotud aadlike vana, Saksamaal juba XIV sajandil alguse saanud tavaga jätta kirikusse surnu vapp, mida matuseprotsessioonil oli kaasas kantud. XVII sajandil, eriti seoses barokkstiili levikuga arenesid neist vappidest luksuslikud üsna suuremõõtmelised epitaafid. Epitaafi ülesandeks oli üksikisiku vői perekonna mälestuse jäädvustamine. Siinsed epitaafid pärinevad Saaremaa maakirikuist, kust need XX sajandi algul linnusesse hoiule toodi. Kirdetiivas paikneb suurem dormitoorium, kus näeme originaalpiitadega 1976. aastal restaureeritud suurt kaminat ning Vahitorni ümbritsevasse šahti, nn. Lőviauku avanevat ust. Legendi kohaselt peetud šahti pőhjas metsloomi, kelle ette olevat siitkaudu visatud surmamõistetuid. Tegelikult viib uks danskerisse – kivist kinnisele rõdule, kus asub keskaegne käimla. Teine “Lõviauku” eenduv dansker oli ühenduses teise dormitooriumiga. Viimane ja kirdetiiva teine saal, kunagine söögisaal, on praegu kasutusel muuseumi ametiruumidena.

Vahitorn

Peakorruse idanurgas pääseme kitsaid treppe kaudu Vahitorni (Pikk Hermann) – linnuse ühte kõige põnevamasse ja paremini säilinud ossa. Enne läbime eeskoja, kus näeme keldrikorruse kolderuumi kohal paiknevat mantelkorstnat. Vahitorni ainuke sissepääs asub 9 meetri kõrgusel maapinnast ja on hoone ülejäänud osaga ühenduses ainult silla kaudu. Keskajal kasutusel olnud tõstesild muutis torni vaenlase linnusesse tungimise korral viimaseks redupaigaks. Sillalt avaneb vaade šahti, mis eraldab torni linnuse ülejäänud osast kogu hoone kõrguses. Sillast veidi allpool eendub müürist dansker, mille sissepääsu nägime dormitooriumis. Kõrgemal šahti nurgas on vaadeldavad kaitsemeeskonna kunagise käimla jäänused. Seega oli “Lõviauk” kaitsefunktsiooni kõrval vajalik kolme käimla kogumiskaevuna. Vahitorni peakorruse põrandas näeme metallvõrega piiratud ruudukujulist ava, mille kaudu pääses 9 meetri sügavusse keldrisse. Pärimuse kohaselt hoitud siin keskajal pantvange, sellest ka torni populaarseim nimetus Vangitorn. Arvatavasti kasutati keldrit ka laoruumina. Peakorruse kohal on veel neli korrust, neist kolm algsete müürisiseste kaminatega.

Kaitsetorn

Kaitsetorn on konvendihoone kõige enam kannatada saanud ja ümber ehitatud osa. II korruse interjöör on säilitanud suures osas käesoleva sajandi algul antud ilme: krohvitud seintel neogooti stiilis maalingud, põhielemendiks Buxhoevedenite vapisümbol, kahhelkividest ja dolomiidist kamin, tammepuust trepp ja galerii.

Samast algab uus, külastajate ohutuse huvides rajatud betoontrepp, mis viib VII korrusele, kus nüüd on suviti avatud Tornikohvik. Ent kogu torni ulatuses on säilinud ka keskaegsed kitsad müürisisesed trepid, mis omal ajal algasid umbes meetri kőrgusel korruse põrandast. Sellega püüti raskendada vaenlase ülespääsemist.

Huvitav on V korrus, mis asub kaitsegalerii tasapinnal. Siin on säilinud kaks müürisisest kaminat (põhja- ja lõunanurgas). Lääne- ja idanurgas asuvate uste kaudu pääsesid linnuse kaitsjad hõlpsasti kaitsegaleriile. Torni VI korruse kirdepoolsesse aknalauda on müüritud haruldane 13-siiruline piscina (kätepesunõu), mille algne asukoht võis olla mujal. Ei puudu ka võimalus, et kivinõu paiknes siin kui ajutises kirikus (mis omakorda viitaks, et Kaitsetorn on konvendihoonest varasem).